Julianus Inkasso OÜ (10686553)

Tarbija sai parkimistasu tasumata jätmise eest leppetrahvi ja võlgade sissenõudmisega tegelevalt äriühingult kaks võlateatist. Teise võlateatise peale tasus leppetrahvi, aga mitte kõrvalkulusid ning nõudis võlamenetluse ja maksehäireregistris andmete avaldamise lõpetamist. Komisjon jättis avalduse rahuldamata, sest asja materjalide kohaselt oli leppetrahv sõiduki kojamehe vahel ning Kaupleja saatis kaks võlateatist enne kui Tarbija põhisumma tasus. Seega on Tarbija põhjustanud võlamenetluse ja kohustatud tasuma sissenõudmiskulusid. 

Tarbija palus kohustada kauplejalt lõpetama tema suhtes aegunud parkimise leppetrahvidest tulenevate nõuete menetlused. Komisjon lõpetas tarbija nõude menetluse, kuna menetluses osales ebaõige kaupleja ja kuna asjas olevate tõendite alusel ei saanud tuvastada, kes oli parkimislepingute sõlmimise ajal sõiduki omanik või vastutav kasutaja.

Tarbija palus tuvastada, et tal puudub kaupleja ees kohustus täita aegunud parkimise leppetrahvi nõudeid. Komisjon lõpetas tarbija nõude menetluse, kuna menetluses osales ebaõige kaupleja.

Kaupleja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et tal on nõudeõigus.

Isegi, kui eeldada, et sõiduk oli pargitud viisil, mis õigustab parkimistrahvi nõude esitamist, tuleb nõude esitajal tõendada, et tema on isik, kellel on õigus nõude esitamiseks. Kaupleja ei ole vaatamata nõude selgitamise palvele esitanud selgitust ja tõendeid selle kohta, et kauplejal on seaduse või lepingu alusel õigus nõue esitada.

Komisjonile esitatud volikiri ja fotod pargitud sõidukist ei tõenda, et kaupleja on nõude omanik ega ka nõude esitamise aluseid.

Puuduvad tõendid, et antud kohas parkimiskorra rikkumise eest võib kaupleja trahvi nõuda ja leppetrahvi määramise lepinguline või seadusest tulenev alus ja leppetrahvi suurus.

Kaupleja on esitanud viited Eesti liiklusseadusele, mille alusel valesti parkinud sõiduki puhul nõutakse viivistasu sõiduki omanikult. Eesti liiklusseadus ei kohaldu Soome Vabariigis.

Kaupleja ei ole tõendanud, et sellise nõude saab esitada sõiduki omanikule. Soomes kehtiv seadus võimaldab parkimiskorra rikkumisel esitada nõude sõiduki omanikule või valdajale.

Kaupleja on esitanud viited võlaõigusseadusele ning Riigikohtu lahenditele. On selgusetu, missugune on nende viidete asjakohasus seoses antud kaasusega. Võla sissenõudmise menetlusele kohaldub Eesti õigus kuid nõudele endale kohaldub nõude tekkimise koha materiaalõigus.

Kaupleja on tunnistanud aegumist ja esitanud sellele vastuväited, mis tuginevad Eesti Vabariigi õigusele. Kaupleja väitel saab antud juhul aegunud nõuet siiski esitada.

Aegumise kohta Eesti materiaalõigus antud juhul ei kohaldu, sest hüpoteetiline nõue tekkis Soome Vabariigis. Nõudele kohaldatakse Soome Vabariigi õigust. Tulenevalt Soome Vabariigi võlgade aegumise seadusele on aegumistähtaeg 3 aastat.

Aegunud nõue on Soome Vabariigi õiguse kohaselt lõppenud, seega puudub kauplejal nõudeõigus, ja kaupleja ei saa esitada nõudeid väla tasumiseks.

Soome Vabariigi võlgade aegumise seadus (Laki velan vanhetumisesta) § 14 sätestab, et võlgniku tasumise kohustus lõpeb, kui nõue on aegunud (Velallisen velvollisuus suorittaa velka lakkaa, kun velka vanhentuu). Seega erineb Soome õigus Eesti regulatsioonist, mille alusel kaupleja väitel saab aegunud nõude avaldada võlaregistris, kuna Eesti regulatsioon ei sätesta, et nõue kui selline aegumisel lõpeb.

Esitatud asjaolude kohaselt põhineb nõue tunnustatud sideteenuse pakkuja arvel, mille kuupäev on 30.11.2012 ja tasumise tähtaeg 23.12.2012. Sideteenuse pakkuja loovutas vaieldava nõude tuntud võla sissenõudmise teenuse pakkujale.

Kaupleja ei esitanud tõendeid, et arve on kuni aastani 2020 tarbijale kätte toimetatud.

Esitatu kohaselt toimetati tarbijale 2018 kätte võlanõue, mille põhjal tarbija sai teada nõude olemasolust. Kui selleks ajaks ei olnud arvet kätte toimetatud, ei olnud kaupleja nõue kuni sellest teatamiseni 2018 sissenõutavaks muutunud. Kuna ajal, kui tarbijale teade nõudest kätte toimetati, aastal 2018, oli nõue juba aegunud, oli seaduslik selle tasumisest keelduda. Järelikult tarbija ei olnud ajani, mil ta nõudest teada sai, selle tasumise kohustust rikkunud. Tarbija ei ole sideteenuse osutajaga sõlmitud lepingut rikkunud ja tarbijalt asuti sisse nõudma aegunud nõuet.

2018 teatas tarbija kauplejale , et peab nõuet aegunuks. Nõue aegus 24.12.2015.Tegemist on lepingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 alusel 3 aastat.

Maksehäire on isikuandmete kaitse seaduse alusel võlakohustuse täitmisel toimunud lepingurikkumine. Aegunud nõude mittetäitmine on seaduse alusel lubatud. Aegunud nõude mittetasumine, kui isik saab tasumiseks juba aegunud nõude, ei ole lepingurikkumine vaid seaduses sätestatud õiguse kasutamine. Seega oli maksehäirest teatamine ebaseaduslik, maksehäiret ei toimunud.

Kaupleja väide, et tegemist on tarbija tahtliku lepingurikkumisega ja aegumise tähtaeg on 10 aastat, on ebaõige. Esitatu kohaselt ei saanud tarbija nõudest teada enne, kui see oli aegunud. Aegunud nõude mittetäitmist ei saa pidada tahtlikuks lepingurikkumiseks ega ka harilikuks lepingurikkumiseks.

Kaupleja poolt esitatud väide, et aegumist saab kohaldada ainult kohus, ei tugine seadusele, sellise väite esitamine kaupleja poolt on kummastav.

TsÜS § 142 lg 1 alusel on aegumine õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse viidatud sättele ja muudele sätetele tuginemise õigus ei ole reserveeritud vaid kohtule.

Tarbijal tekkis jäätmeveoteenuse pakkuja vahetusega arve tasumisega võlgnevus 5.04 eurot. Jäätmevedaja andis nõude sissenõudmiseks Julianus Inkasso OÜ-le, kes lisas nõudele sissenõudmistasu 30 eurot. Tarbija tasus võlgnetava arve, kuid keeldus tasumast 30 eurot. Kirjavahetuses kauplejaga nõustus tarbija tasuma sissenõudmistasu 5 eurot. 21.04.2020 vähendas kaupleja tarbija nõuet sissenõudmiskulude osas. Nõude suuruseks jäi 5 eurot ja viivis arve tasumisega viivitamise eest summas 0,07 eurot. Viivise üle pooled ei vaielnud. Komisjon leidis, et kauplejal on tarbijalt õigus nõuda VÕS § 113-2 lg 1 alusel 5 eurost sissenõudmistasu. Kuna kaupleja oli vähendanud menetluse ajal sissenõudmiskulude nõuet 5 euroni, siis oli komisjoni hinnangul tarbija soovitud eesmärgi saavutanud ning jättis seetõttu avalduse rahuldamata.

Märksõnad: kahju hüvitamine
Tarbija ja Elion Ettevõtted AS (Telia Eesti AS) vahel oli sõlmitud kliendileping kodupakett teenuse alusel internetiteenuse osutamiseks. Tarbijal tekkis väidetav võlgnevus Elion Ettevõtted AS ees 2008 novembrist kuni 2009 aprillini. Tarbija väite kohaselt ei ole talle 10 aasta jooksul arveid esitatud ning ta arvas, et kõik on tasutud. 2018 aastal loovutas Telia Eesti AS nõude kauplejale, millele esitas tarbija aegumise vastuväite. Komisjon selgitab, et kuna kaupleja esitas tarbijale viimase arve 02.05.2009, algas aegumistähtaja kulg 01.01.2010 ning nõue aegus 31.12.2012 kell 24:00. Komisjoni hinnangul on pärast põhjendatud aegumise vastväite saamist hea usu põhimõttega vastuolus nõude võlausaldaja poolt sissenõudmise jätkamine.
TsÜS § 142 lg 1, TsÜS § 146 lg 1, TsÜS § 147